Kooliiga toob endaga kaasa palju enamat kui pingelised koolipäevad ja kontrolltööd. See on aeg, kus vanematena võime tunda, et oma lapsele parima pakkumine muutub päev-päevalt keerulisemaks. Kas toetada (loe: sekkuda) rohkem või anda ruumi? Kui palju kontrollida, mil määral usaldada? Kuidas jääda rahulikuks, kui laps on endasse tõmbunud ja tõre ning argihommikud algavad stressiga?
Need küsimused on tuttavad paljudele vanematele – ja neis ei ole midagi häbiväärset.
Coachingus räägime just sellest: kuidas tulla toime tunnetega, mis kerkivad siis, kui laps ei lähe oma rada päris nii, nagu sina lootsid. Kuidas hoida ühendust iseendaga ja samal ajal toetada oma last viisil, mis on mõlemale hea.
See on ruum, kus sa ei pea olema täiuslik vanem – piisab, kui oled valmis mõistma ja kasvama.
* * *
Kuigi ta ei kasutanud tänapäevast terminoloogiat, sarnanes tema meetod paljuski sellele, mida me tänapäeval nimetame coachinguks. Ta ei andnud vastuseid, vaid esitas küsimusi, mis suunasid inimesi ise mõtlema, otsima ja leidma tõde enda teadmistest ja kogemustest. Seda tuntakse ka sokraatilise meetodina – vestlusviisina, mis aitab jõuda sügavama arusaamani.
Coachingu tuum on just selles: mitte õpetada, vaid toetada inimese enda taipamisi ja otsuseid. Nii võib öelda, et Sokrates ei olnud mitte ainult filosoof, vaid võib-olla ka üks esimesi, kes oskas inimesi kuulata, suunata ja aidata neil iseenda tarkuseni jõuda.
“Ma ei saa kellelegi midagi õpetada, vaid neid ainult mõtlema panna.” Sokrates
* * *
Liiga sageli kuulen inimesi ütlemas: “Ju siis nii käitutaksegi,” või “Ma ei taha probleeme juurde tekitada, küll ma vastu pean.” Nii jäädakse vaikselt kannatama ning talutakse olukordi, mis ei ole okei – passiivset tõrjumist, manipulatiivset sarkasmi, halvustavaid tagaselja-kommentaare või isegi otsest kiusamist.
Kui keegi seab pidevalt kahtluse alla sinu väärtuse, tööpanuse või isiku, pole see lihtsalt “ebamugav suhtlusstiil” – see võib olla märk töö- või koolikiusamisest.
Esimene samm ei pea olema kohe vasturünnak või lahkumine, vaid selgus iseendas:
– Mis mind tegelikult häirib?
– Millist suhtlust ma väärtustan ja vajan?
– Kus on minu piirid?
Coaching on turvaline ruum, kus saad need küsimused läbi mõelda – ilma hinnangute ja surveta, valmis vastusteta. Mõnikord piisabki alustuseks sellest, et öelda lõpuks iseendale välja:
“Ma ei pea seda taluma.”
Sest sa tõesti ei pea.